Kuidas toetada suhtluse käigus inimest, kes kogeleb?

Kogelus on kõnehäire, mille tõttu on häiritud sujuv kõne. See tähendab, et inimene küll teab täpselt, mida ta öelda soovib, aga ei suuda seda antud hetkel teha. Kogelus avaldub primaarse kogelusena ehk blokid, kordused ja venitused, lisaks sellele kasutavad paljud täiskasvanud kogelejad sekundaarset käitumist ehk õpitud trikke, et kogelust vältida või kogelusest üle saada (nt sõnade asendamine sünonüümidega, täitehääliku nt ‘ee’ kasutamine, kaasliigutus käega vm) (Guitar, 2014).

Kaupo ja Hardi esinemas (Foto: Andres Loorand)

Kuna kogelus areneb ja muutub elu jooksul, kogelevad kõik inimesed erinevalt. Samuti on kogelejatel erinev suhtumine oma kogelusse. Kuna inimese psüühika areneb koos keskkonnaga, on teiste inimeste suhtumine kindlasti üks põhjustest, miks mõni kogeleja on oma kõneviisiga rohkem rahul ja teine mitte. Paljud kogelejad on väitnud, et neil on kooliajast kaasõpilaste ja õpetajatega suhtlemisest negatiivseid kogemusi (Daniels et al., 2012; Hugh-Jones ja Smith, 1999). Panicoa et al., 2015 näitasid, et negatiivset suhtumist esineb eelkõige siis, kui kaasõpilased ei tea, mis kogelus on.

Aga kuidas siis oleks parem käituda? Kuidas tekitada olukord, kus kogeleja julgeks suhelda ja tunneks, et teised aktsepteerivad tema kõneviisi? St. Louis jt (2017) küsisid Ameerika Ühendriikides 130 kogeleja käest, mida teised inimesed võiksid suheldes teha, et toetada kogelevat inimest ja millist käitumist võiks vältida.

Kõige toetavamate käitumisviisidena toodi välja järgnevad:

“säilita silmside, kui sinuga räägin”,

“ole kannatlik / mõistev / tundlik / sõbralik / hinnangutevaba”,

“kuula mind”,

“küsi minu kogeluse kohta”,

“lase mul sõnad / laused lõpetada”,

“näita üles empaatiat / huvi / kaastunnet/ austust”;

“käitu minuga normaalselt”;

“kaasa mind vestlusesse”;

“aita mind, kui ma kogelen”.

Kõige vähem toetavaks loeti järgmisi käitumisviise:

“lõpeta minu sõnad / laused”;

“naeruväärista mind / mu kogelust”;

“näita välja ebamugavust / häbene / tunne piinlikkust / näita välja hirmu mu kogeluse ees”;

“käitu minuga teistmoodi”;

“naera minu / minu kogelemise üle”;

“survesta mind rääkima või kiirusta mind”;

“reageeri minu või mu kogelemise suhtes negatiivselt”;

“näita, et oled minu kogelemisest teadlik”;

“anna kogelemise kohta nõu”.

Nagu näha, on enamikul kogelejatel soov, et vestluspartner säilitaks silmside, oleks kannatlik, kuulaks ja käituks nendega “normaalselt”. Samas on siin ka teatavad vastuolud. Näiteks kui vestluspartneri jaoks on just normaalne rääkida kiiresti ja öelda jutu vahele oma mõtteid, siis enamiku kogelejate jaoks see pole toetav. Seega osad kogelejad soovivad, et vestluspartner arvestaks nende eripäraga ja käituks teistmoodi, kui ta võib-olla tavaliselt käitub. Samuti ei soovi enamik kogelejaid, et vestluskaaslane nende eest lauseid lõpetaks, samas mõned soovivad, et teine pool aitaks neid, kui nad kogelevad. Mõned kogelejad soovivad, et vestluspartner küsiks nende käest kogeluse kohta ja mõned ei soovi, et näitaks, et on teadlik nende kogelusest.

Kokkuvõtteks on olemas üldised põhimõtted – aktsepteerimine, kuulamine, lugupidamine, arvestamine – ning iga kogeleja individuaalsed soovid, mida suhtlemisel arvesse võtta. Sellest võib järeldada, et kui kogeleja on võõras inimene, saab kasutada üldisi suhtlemise põhimõtteid ja edaspidi, kui inimesega on saavutatud hea kontakt, saab uurida millised individuaalsed soovid tal on. Sellised üldised suhtlemise põhimõtted käivad tegelikult kõikide inimestega suhtlemise kohta. 2021. aastal valmis kolme riigi kogelejate ühingute koostöös juhendmaterjal noorsootöötajatele, kus on põhjalikumalt kirjeldatud kuidas luua hea kontakt kogelejaga, kuidas arvestada eripäradega ning kuidas kogelejat toetada. Vaadake lisaks: www.stamily.org/manual/nt

Autor: Hardi Sigus, Kõnekoja psühholoog

Kasutatud kirjandus:

Daniels, D. E., Gabel, R. M., & Hughes, S. (2012). Recounting the K–12 school experiences of adults who stutter: A qualitative analysis. Journal of Fluency Disorders, 37, 71–82. DOI: 10.1016/j.jfludis.2011.12.001

Hugh-Jones, S., & Smith, P. K. (1999). Self-reports of short- and long-term effects of bullying on children who stammer. British Journal of Educational Psychology, 69, 141–158. doi: 10.1348/000709999157626

Guitar, B. (2014). Stuttering: An integrated approach to its nature and treatment. (4th ed.). Baltimore: Williams and Wilkins.

St. Louis, K., O., Irani, F., Gabel, R., M., Hughes, S., Langevin, M., Rodriguez, M., Scott, K., S., Weidner, M., E., (2017). Evidence- based guidelines for being supportive of people who stutter in North America. Journal of Fluency Disorders. Vol. 53, 1-13. doi.org/10.1016/j.jfludis.2017.05.002

Kõnekojas alustab tööd eripedagoog

Meil on väga hea meel teatada, et alates augustist liitub meie meeskonnaga eripedagoog Karin Needo! Karin on pärast eripedagoogika magistriõppe lõpetamist töötanud eripedagoogina ning õpib hetkel ka logopeedia magistriõppes. Tere tulemast meeskonda!

Karin Needo

Karini kohta saad rohkem lugeda SIIT.

Karini vastuvõtule saab registreerida meiliaadressil info@konekoda.ee ja telefonil +372 58 534 800.

Head õpetajate päeva!

“Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.” Toomas Hendrik Ilves

Ilusat õpetajate päeva kõigile õpetajatele ja jätkuvat indu ning jaksu selles äärmiselt tänuväärses ametis!