Meil on väga hea meel teatada, et Kõnekojas alustas alates juulist vastuvõtte eripedagoog Katrin Jaanimets (end Kisand)!
Katrin Jaanimets
Katrin ise kirjutab enda kohta nii:
Lõpetasin Tartu Ülikooli 2006. aastal eripedagoogika erialal. Töötasin õpingute ajal Tartu Pääsupesa lasteaias kehapuuetega laste liitrühma õpetajana. Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle Tartu Hiie kooli, kus õpetan nii kuulmis- kui ka kõneosakonna õpilaste klassides. Lisaks põhitöökohale Tartu Hiie koolis olen töötanud lühiajaliselt väiksema koormusega ka Tartu Kesklinna koolis eripedagoogina ning Laeva põhikoolis eripedagoogi ning HEV koordinaatorina.
Minu arvates ei saa kunagi öelda, et nüüd olen õpetaja valmis. Õpetaja amet nõuab pidevat enesetäiendamist. Seega 2021. aasta kevadel lõpetasin veelkord Tartu Ülikooli, seekord eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppe õppekaval.
Õpetajana töötatud aastad on mulle andnud hindamatu väärtusega kogemusi.
Katrini vastuvõtule on võimalik registreerida kodulehel asuva vormi kaudu, telefonil 58534 800 või meiliaadressil info@konekoda.ee
Tulbid on küll veel kevadised, aga suvi läheneb suure hooga ja koos suvega ka puhkused. Kõnekoda on juulis kollektiivpuhkusel ja alustab uuesti tööd augustist. Juunisse on jäänud veel mõned vabad esmased ajad Aja registreerimiseks kasuta meie kodulehel olevat vormi, helista telefonil +372 58 534 800 või kirjuta meiliaadressil info@konekoda.ee.
6.aprillil 2022 kell 18.30 linastub Tartu kinos Elektriteater John Gomezi film „When I Stutter“, eestikeelsete subtiitritega. 1 tund ja 7 minutit kestvale filmile järgneb lühike arutelu, kus Eesti Kogelejate Ühingu (EKÜ) liikmed vastavad filmivaatamise jooksul kerkinud ja teemakohastele muudelegi küsimustele. Oodatakse kõiki huvilisi, üritus on tasuta.
„When I Stutter“ on seitsmekordselt auhinnatud dokumentaalfilm, mis on linastunud maailmas üle 100 korra. Film näitab, et inimlikkus eksisteerib ka üsna müstilises kõnehäires. Nelja ja poole aasta jooksul jagavad 19 inimest oma lugusid, kuidas kogelus on mõjutanud nende elusid. Mõned lood on sünged, mõned naljakad ja mõned tõelised edulood. Lisaks leiab filmist huvitavaid kujundeid, mis aitavad näitlikustada mõningaid kogelusega seotud küsimusi. Film jälgib ka ühe noore kogeleja rännakut läbi kõneteraapia. Millise kontakti ta saavutab logopeediga ning millised imelised muutused võivad toimuda, kui kohata õiget inimest õigel ajal.
Kogelus on kõnehäire, mille tõttu on häiritud sujuv kõne. See tähendab, et inimene küll teab täpselt, mida ta öelda soovib, aga ei suuda seda antud hetkel teha. Kogelus avaldub primaarse kogelusena ehk blokid, kordused ja venitused, lisaks sellele kasutavad paljud täiskasvanud kogelejad sekundaarset käitumist ehk õpitud trikke, et kogelust vältida või kogelusest üle saada (nt sõnade asendamine sünonüümidega, täitehääliku nt ‘ee’ kasutamine, kaasliigutus käega vm) (Guitar, 2014).
Kaupo ja Hardi esinemas (Foto: Andres Loorand)
Kuna kogelus areneb ja muutub elu jooksul, kogelevad kõik inimesed erinevalt. Samuti on kogelejatel erinev suhtumine oma kogelusse. Kuna inimese psüühika areneb koos keskkonnaga, on teiste inimeste suhtumine kindlasti üks põhjustest, miks mõni kogeleja on oma kõneviisiga rohkem rahul ja teine mitte. Paljud kogelejad on väitnud, et neil on kooliajast kaasõpilaste ja õpetajatega suhtlemisest negatiivseid kogemusi (Daniels et al., 2012; Hugh-Jones ja Smith, 1999). Panicoa et al., 2015 näitasid, et negatiivset suhtumist esineb eelkõige siis, kui kaasõpilased ei tea, mis kogelus on.
Aga kuidas siis oleks parem käituda? Kuidas tekitada olukord, kus kogeleja julgeks suhelda ja tunneks, et teised aktsepteerivad tema kõneviisi? St. Louis jt (2017) küsisid Ameerika Ühendriikides 130 kogeleja käest, mida teised inimesed võiksid suheldes teha, et toetada kogelevat inimest ja millist käitumist võiks vältida.
Kõige toetavamate käitumisviisidena toodi välja järgnevad:
“näita üles empaatiat / huvi / kaastunnet/ austust”;
“käitu minuga normaalselt”;
“kaasa mind vestlusesse”;
“aita mind, kui ma kogelen”.
Kõige vähem toetavaks loeti järgmisi käitumisviise:
“lõpeta minu sõnad / laused”;
“naeruväärista mind / mu kogelust”;
“näita välja ebamugavust / häbene / tunne piinlikkust / näita välja hirmu mu kogeluse ees”;
“käitu minuga teistmoodi”;
“naera minu / minu kogelemise üle”;
“survesta mind rääkima või kiirusta mind”;
“reageeri minu või mu kogelemise suhtes negatiivselt”;
“näita, et oled minu kogelemisest teadlik”;
“anna kogelemise kohta nõu”.
Nagu näha, on enamikul kogelejatel soov, et vestluspartner säilitaks silmside, oleks kannatlik, kuulaks ja käituks nendega “normaalselt”. Samas on siin ka teatavad vastuolud. Näiteks kui vestluspartneri jaoks on just normaalne rääkida kiiresti ja öelda jutu vahele oma mõtteid, siis enamiku kogelejate jaoks see pole toetav. Seega osad kogelejad soovivad, et vestluspartner arvestaks nende eripäraga ja käituks teistmoodi, kui ta võib-olla tavaliselt käitub. Samuti ei soovi enamik kogelejaid, et vestluskaaslane nende eest lauseid lõpetaks, samas mõned soovivad, et teine pool aitaks neid, kui nad kogelevad. Mõned kogelejad soovivad, et vestluspartner küsiks nende käest kogeluse kohta ja mõned ei soovi, et näitaks, et on teadlik nende kogelusest.
Kokkuvõtteks on olemas üldised põhimõtted – aktsepteerimine, kuulamine, lugupidamine, arvestamine – ning iga kogeleja individuaalsed soovid, mida suhtlemisel arvesse võtta. Sellest võib järeldada, et kui kogeleja on võõras inimene, saab kasutada üldisi suhtlemise põhimõtteid ja edaspidi, kui inimesega on saavutatud hea kontakt, saab uurida millised individuaalsed soovid tal on. Sellised üldised suhtlemise põhimõtted käivad tegelikult kõikide inimestega suhtlemise kohta. 2021. aastal valmis kolme riigi kogelejate ühingute koostöös juhendmaterjal noorsootöötajatele, kus on põhjalikumalt kirjeldatud kuidas luua hea kontakt kogelejaga, kuidas arvestada eripäradega ning kuidas kogelejat toetada. Vaadake lisaks: www.stamily.org/manual/nt
Autor: Hardi Sigus, Kõnekoja psühholoog
Kasutatud kirjandus:
Daniels, D. E., Gabel, R. M., & Hughes, S. (2012). Recounting the K–12 school experiences of adults who stutter: A qualitative analysis. Journal of Fluency Disorders, 37, 71–82. DOI: 10.1016/j.jfludis.2011.12.001
Hugh-Jones, S., & Smith, P. K. (1999). Self-reports of short- and long-term effects of bullying on children who stammer. British Journal of Educational Psychology, 69, 141–158. doi: 10.1348/000709999157626
Guitar, B. (2014). Stuttering: An integrated approach to its nature and treatment. (4th ed.). Baltimore: Williams and Wilkins.
St. Louis, K., O., Irani, F., Gabel, R., M., Hughes, S., Langevin, M., Rodriguez, M., Scott, K., S., Weidner, M., E., (2017). Evidence- based guidelines for being supportive of people who stutter in North America. Journal of Fluency Disorders. Vol. 53, 1-13. doi.org/10.1016/j.jfludis.2017.05.002
Lapsed õpivad lugema ja kirjutama keskmiselt 5–7-aastaselt. Aga enne, kui laps õpib lugema ja kirjutama, peab ta omandama lugemise ja kirjutamise eeloskused. Lapsel on vaja tähed selgeks saada ning õppida häälima ja omandada häälikanalüüsi oskus. Selleks, et tähtede kirjutamine tuleks lihtsamalt, on soovitatav teha lapsega kirja eelharjutusi.
TÄHED SELGEKS. Mõni laps tunneb tähtede vastu huvi ja saab need kiirelt selgeks. Teisele lapsele on see raske ja seetõttu võib ka huvi kaduda. Oluline on alustada lihtsamate tähtede õppimisest (nt I, O, A) ning tasapisi uusi tähti juurde võtta. Lisaks tasub tähtede õppimisele läheneda loovalt, näiteks:
kirjutada pulgaga tähti liivale
meisterdada erinevatest materjalidest tähti (nt laduda käbidest või lõigata välja paberist)
kasutada tähematte, nt laduda tähematid tuppa põrandale ning vastavalt kuuldud häälikule paluda lapsel hüpata õigele tähele
HÄÄLIMINE tähendab sõna hääldamist häälikhaaval (EMA: ee-mm-aa). Häälimisel tuleb öelda häälikuid nii, nagu me neid kuuleme ja ütleme (ISA: ii-ss-aa, mitte: ii-ess-aa). Häälikute eristamise võime on väga oluline – see toetab lapsel õige häälduse ja õigekirja kujunemist.
Mänge häälimisoskuse arendamiseks:
1) Hääli sõnu ja lase lapsel sõna ära arvata. Arvatav ese võiks esialgu olla lapse vaateväljas – lill, aken, tool.
2) Häälimisel aitab häälikuid paremini tajuda häälikute materialiseerimine. Sõna häälides paiguta iga hääliku tähistamiseks lapse ette mingi lihtsasti tajutav objekt (pliiats, kivi, tammetõru vms).
3) Kui lapsel on tähed selged, siis saab häälimist kasutada koos tähtede ladumisega. Alustada tasub lühikestest ja ilma sulghäälikuta sõnadest, kuna neid on lihtsam häälida. Järgnev pilt on tehtudki sellise harjutamise järel, st palusin lapsel esmalt sõna (nt enda nimi) häälida ja seejärel see piparkoogi-tähtedest laduda.
HÄÄLIKANALÜÜS on häälikute eristamine ja nende järjekorra määramine sõnas. Öeldakse, et lähtumine häälikutest sõnas on lugema-kirjutama õppimise vundament.
Mänge häälikanalüüsi arendamiseks:
1) Sõnauss, uue sõna mõtlemine eelmise sõna viimase hääliku järgi (kass – siga – ahv). Sama mängu saab teha ka piltide reastamisega.
2) Ühe ja sama häälikuga algavate sõnade nimetamine (pall, pilv, porgand);
3) Täidan, täidan laeva. Nt asjadega, kus on e häälik: seebiga, seentega…
4) Kalamäng paberist tehtud kalaga, mis on kolmeks lõigatud (Kuula, kas … häälik on sõna alguses, keskel või lõpus! Tõsta vastavalt kala pea, keha või saba!)
LUGEMISE ALGUS. Kui laps on tähed selgeks saanud, siis tasub lugema õppimist alustada esialgu kahe tähe kokkulugemisest (nt E-I, M-A). Pildil oleval harjutuslehel pidi laps tõmbama joone M-i juurest täishääliku juurde ja ka hääldama nt MMAA. Mängus läks M täht A-le külla. (See pildil olev harjutusleht on võetud A. Hanseni ja M. Jahu harjutuste kogumikust “Lups lugema 1”).
KIRJA EELHARJUTUSED. Selleks, et kirjutamine tuleks lihtsamalt (silma ja käe koostöö areneks ning käsi muutuks osavamaks) on hea esmalt teha lapsega kirja eelharjutusi, nt kriipse, sik-sakke, laineid jm mustreid (nagu pildilt näha on selliseid harjutusvihikuid isegi vasakukäelistele).
Lugema ja kirjutama õppimine on tore seiklus, mida saab täiskasvanu juhendamisel teha mänguliselt ja kaasahaaravalt. Kui näed, et lapsel läheb lugema ja kirjutama õppimine vaevaliselt, siis ära kõhkle – pöördu meie toredate spetsialistide poole ja saame koos need raskused ületatud.
Meil on väga hea meel teatada, et alates augustist liitub meie meeskonnaga eripedagoog Karin Needo! Karin on pärast eripedagoogika magistriõppe lõpetamist töötanud eripedagoogina ning õpib hetkel ka logopeedia magistriõppes. Tere tulemast meeskonda!
Meie juures alustab alates 17. maist tööd psühholoog Hardi Sigus, kes tegeleb Kõnekojas noorte ja täiskasvanud kogelejate nõustamisega. Hardi õpib hetkel psühholoogia doktoriõppes ning on pikalt olnud Eesti Kogelejate Ühingu liige. Hardi vastuvõtule saab registreerida Kõnekoja infomeilil info@konekoda.ee, telefonil +372 58 534 800 või kirjutades otse Hardile aadressil hardi@konekoda.ee
Alates 1. maist 2021 toimus muudatus kaugnõustamise hinnakirjas ja korduva kaugnõustamise kestuses. Esmase kaugnõustamise hinnaks on 45€. Korduva kaugnõustamise hinnaks on 40€ ning korduv kaugnõustamine kestab orienteeruvalt 40 minutit. Rohkem infot kaugnõustamise kohta meie keskuses leiad SIIT.
Iga lapse kõne areng kulgeb natuke omamoodi. Mõni hakkab rääkima väga varakult, justkui iseenesest. Mõne teise lapse rääkima hakkamine võib aga olla aeglasem. Üks võimalus, miks laps kahe-, kolme-, nelja- või viieaastaselt räägib oma eakaaslastest oluliselt vähem, on kõne hilistumine. Kõne arengu probleemi kahtluse korral tuleb lapsega kindlasti logopeedi poole pöörduda. Parim aeg selle tegemiseks on enne lapse kolmeaastaseks saamist. Oluline on aga teada, et lisaks logopeedilisele abile on ka lapsevanematel oma lapse kõne arengu toetamisel väga suur roll. Ema-isa saavad olla oma lapsele parimad rääkima-õpetajad, kui nad teavad, kuidas seda teha. Järgnevalt on toodud viis soovitust, mida iga lapsevanem saab järgida, et toetada oma lapse kõne arengut.
Võta lapsega Erilist Aega.
Eriline Aeg on üks kindel aeg päevas, mil oled sajaprotsendiliselt lapsele pühendunud. Sel ajal on kinni või ära pandud kõik segajad (TV, raadio, telefon) ning keegi teistest pereliikmetest ei saa teie mängu vahele tulla. See on parim aeg koostegevuseks ning lapsele oma tähelepanu jagamiseks. Eriline Aeg ei pea olema väga pikk, umbes 15 minutist päevas juba piisab.
Jälgi, millest Su laps huvitub ning mine tema mänguga kaasa.
Parim on seda teha justnimelt Erilise Aja käigus. Pane tähele, kuhu on Su lapse pilk suunatud, sest sinna liigub ka tema tähelepanu. Jälgi, millest Su laps huvitub ning näita oma huvi välja – mine mänguga kaasa, tegutse esemetega samal moel või lihtsalt ole ta kõrval, kui ta mängib.
Kui laps ei oska rääkida, siis räägi tema eest.
Mida vanemaks laps saab, seda rohkem on tal mõtteid, soove ja ideid. Lapsevanemana saad Sa õpetada last ennast sõnaliselt väljendama. Kui Sa näed, et laps vajab abi, kuid ta ei oska seda veel sõnadega paluda, siis ütle tema eest „Aita!“. Ja siis aita teda. Kui Sa näed, et laps soovib midagi saada, kuid ta ei oska seda veel sõnadega paluda, siis ütle tema eest „Anna!“. Ja siis anna talle soovitud ese. Niimoodi toimi igapäevaelus võimalikult paljudes olukordades.
Märka ja tunnusta lapse iga sõna.
Pane tähele, kui laps proovib esimest korda mõnda sõna järgi korrata või ise kasutada. Mõnikord võib sõna asemel kostuda hoopiski häälitsus, kuid Sina lapsevanemana tead, et laps tegi selle häälitsuse teadlikult. Rõõmusta koos lapsega ning ole siiralt õnnelik iga uue sõnalise väljenduse üle. Korda tema ütlust ning loo lapsele veel rohkelt võimalusi selle sama häälitsuse või sõna uuesti kasutamiseks.
Pea sõnavarapäevikut.
Pane kirja kõik lapse häälitsused ning sõnad, mida ta kasutab. Kirjuta juurde kuupäev, mil seda esimest korda kuulsid.Oluline on, et paneksid kirja sõna just sellise hääldusega nagu laps seda kasutab. Sõnavarapäevik annab Sulle võimaluse jälgida, kui palju sõnu lapse sõnavarasse lisandub. Olemasolevaid sõnu kasuta ise lapsega mängides ning loo temalegi võimalusi neid sõnu erinevates olukordades öelda. Lisaks annab sõnavarapäevik hea info ka lapsega tegelevale logopeedile.
Aja registreerimiseks kasuta meie kodulehel olevat 
